SOTSIAALPEDAGOOGIKA TEOORIA JA SELLE PRAKTILISI VÄLJAKUTSEID EESTIS
Rosental ja Tilk
(1999) leidsid, et gümnaasiumi 12. klassi õpilastest olid kogenud
uurimistulemuste interpreteerimisel arvestada kähe asjaoluga: (1) õppivate poiste ja tüdrukute lapse väärkohtlemise erinevate liikide
uurimused haarasid vähetõsiseid seksuaalse väärkohtlemise liike, suhteline esinemissagedus, mitmete liikide lõikes, oli erinevate
mis prevaleerisid noorukite hulgas ja (2) arvestamata oli jäänud lapse uurimuste alusel (Kõiv, 2001b; Rääsk, 2001; Vuhka, 2004)
väärkohtlemise üks tunnusjoontest - selle korduv iseloom aja üldjoontes samuti sarnane: (1) kõige enam esines füüsilist,
jooksul, sest kõikides eelnimetaud uuringutes käsitleti seksuaalse psühholoogilist ja emotsionaalset väärkohtlemist ja (2) sageduselt
väärkohtlemise akte ühekordsetena. kõige vähem hariduslikku- ja tervislikku hooletussejätmist.