Lühijutt Erik seiskus ja vaatas ringi. Tema ümber oli imeilus loodus linnud säutsusid, kauguses siristasid rohutirtsud, nende kõrval vulises oja ning lehtede vahel krabistas orav. Erik mõtles, kas ta naise mälu kunagi taastub, sest kolmandik matka oli läbi, kuid edusamme polnud veel tekkinud. Sel hetkel jõudis tema imeilus Adrienne koos Spenceriga talle järele. Spencer vudis Eriku juurde ja haugatas sõbralikult just nagu tervitaks. Spencer oli väike ja heasüdamlik kastanpruuni karvaga krants. Ta ei olnud enam kutsikas, kuid elujõudu oli veel kõvasti. Ka Adrienne'il olid kastanpruunid juuksed, ta silmad olid hallikasrohelised ning keskpäevane päikesevalgus muutis ta veel kaunimaks. ,,Kas peatume siin või lähme edasi? Kaardi järgi peaks varsti tulema üks lagendik," lausus Erik
tõusta, ta kritiseerbi iseennast, et tegi vea ning otsustab süüdlast otsida. Ta on tüüpnäide nõrga isiksusega inimesest. Raul ei suuda analüüsida oma vigu ega nendest õppida. Minu arvates peegeldas see luuletus veidikene ka Eesti ühiskonna olemust, kus vigu väga ei aktsepteerita ning tahetakse, et inimesed oleksid perfektsed. 4.Minu jaoks kõige rusuvam oli Keit Alametsa luuletus Toomingate õitsemise aegu uppusin paisjärve kolmteist aastat vana Väikevend arvas, et ma mängin, vudis vanaemale teatama: "Keit peitis enda vee alla ära." Üheks läbivaks jooneks meeste luuletuste juures veel oligi noorelt suremine ja teatav traagika. Väga vähe oli luuletusi, mis oleksid olnud või lõppenud rõõmsameelse noodiga, pigem jäi siiski kõlama kurbus või traagilisus. 5.Ahto Veerliku luuletust meeldis mulle lugeda, sest see meenutas mulle tüüpilist meeste sõprust: alguses tehakse proovi, kes on nö alfaisane ning seejärel saadake headeks sõpradeks
Nad tahtsid uurida olevust, kuid isa keelustas selle. Mehed ähvardasid kohtusüüdistusega. Mehed lahkusid. „Ema, isa,“ lausus tütar, „me ei saa niiviisi edasi. Ma ei taha kutsuda seda koletist oma vennaks, ainuke mis ma saan öelda, on see, et me peame temast lahti saama. Me oleme teinud kõik tema heaks. Keegi ei saa meid süüdistada.“ Ema nutab nurgas (šokist) ning isa nõustub. Gregor ei soovinud tekitada teistes hirmu, eriti oma ões. Ta vudis oma tuppa, olles vaevu sees, kui uks seljataga kinni löödi. „Mis nüüd?“ küsis ta endalt, vaadates pimedust. Ta tundis, et peab ära minema, isegi rohkem, kui tema õde. Ta oli samas asendis kuni kell lõi kolm ning suust tuli viimast korda hingeõhku. Hommikul leidis koristaja ta laiba. Öeldes seda vanematale, saatsid nad koristaja minema ning hakkasid oma tööandjatele kirju kirjutama, paludes puhkust – nad olid ju seda väärt.
Nad tahtsid uurida olevust, kuid isa keelustas selle. Mehed ähvardasid kohtusüüdistusega. Mehed lahkusid. ,,Ema, isa," lausus tütar, ,,me ei saa niiviisi edasi. Ma ei taha kutsuda seda koletist oma vennaks, ainuke mis ma saan öelda, on see, et me peame temast lahti saama. Me oleme teinud kõik tema heaks. Keegi ei saa meid süüdistada." Ema nutab nurgas (sokist) ning isa nõustub. Gregor ei soovinud tekitada teistes hirmu, eriti oma ões. Ta vudis oma tuppa, olles vaevu sees, kui uks seljataga kinni löödi. ,,Mis nüüd?" küsis ta endalt, vaadates pimedust. Ta tundis, et peab ära minema, isegi rohkem, kui tema õde. Ta oli samas asendis kuni kell lõi kolm ning suust tuli viimast korda hingeõhku. Hommikul leidis koristaja ta laiba. Öeldes seda vanematale, saatsid nad koristaja minema ning hakkasid oma tööandjatele kirju kirjutama, paludes puhkust nad olid ju seda väärt. Kolmekesi läksid nad korterist minema,
annaabi.ee 
