Jevgeni Onegin
lugejad end sarnases olukorras Tatjanaga, kui too oma unelmate printsi taga
nuttis, metsiku hundina kuu poole ulgudes. Ning suureks nnetuseks trjus
ihaldatu kik tunded kulmu kortsutamata tagasi. Jevgeni ei osanud siis
aimatagi,
kuidas ta tulevikus tehtut kahetsema hakkab. Oskuslikult hoidus noormees kokku
puutumast ja lbi kimast Larinite perega. Mtlematult ja lihtsameelselt oli
Onegin arvanud, et suudab Tatjanas kik tunded pelgalt he jutuajamisega maha
suruda ning tdruku endast vrutada. Tegelikult muutis ta olukorra neiu jaoks
hullemaks. Tatjana igatses nd veelgi enam, kuid igatsus oli seda valusam, et
lootus oli kadunud. Viimsed ning nrgimad lootusekiirekesed mattis Onegin
lplikult oma lahkumisega senisest kodupaigast Larinite lheduses. Ttarlaps
pidi leppima vaid hkkonnaga, mille noormees endast oma vaikivatesse
eluruumidesse jtnud oli. Tatjana otsustas aga oma eluga siiski edasi minna,
sest polnud ju kindel, kas Onegin ldse kunagi naaseb reisilt ja kuidas ta siis