Alates 1920. aastatest elasid selle müüride taga vaid valitud tegelased nagu Molotov, Kaganovits, Mikojan ja Vorosilov. Mõni kuu enne Stalini surma õnnestus Hrustsovil ja mõnel tema kaaslasel pärast seda, kui val- vemeeskond oli neid pikalt ja põhjalikult kontrollinud, sinna esimest korda pilku heita. 1954. aastal aga korraldati Kremlis Hrustsovi ettepanekul uusaastaball noortele ning pärast seda avati kinnine territoorium kõigile külalistele. Et tõrjuda Vorosilovi kurtmisi, et ta ei saa nüüd enam koduümbruses jalutada, käis Hrustsov vene turistide hulgas lonkimas. Enamasti ei tuntud teda ära, sest keegi ei kujutanud ette, et parteijuht võiks lihtrahva hulka tulla. Stalini terroriga hakati lõpparvet tegema kohe pärast Stalini surma märtsis 1953. Inimesi vabastati koonduslaagritest. Sellega tegid algust peaasjalikult Georgi Malenkov ja Lavrenti Beria. 1953. aasta kevadeks olid kõik poliitbüroo liikmed otsustanud kukutada
Liidu sõjaväebaaside paigutamise Eestisse. Oktoobris sõlmisid analoogilised baasidelepingud ka Läti ja Leedu. 15. novembril 1939, kui Nõukogude väed olid asunud baasidesse, käis Nõukogude sõjaväeatasee Eestis Jevgeni Tsukanov ülemjuhataja juures ja esitas talle Nõukogude valitsuse kutse Moskvat külastada. 7. detsembril 1939 alanud ühenädalase visiidi käigus kohtus Laidoner marssal Kliment Vorosilovi, Vjatseslav Molotovi ja Jossif Staliniga. 1940. aastal 16. juunil esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, nõudes valitsusevahetust ja täiendava Punaarmee väekontingendi Eestisse paigutamist. 17.18. juunil okupeerisid Nõukogude väed Eesti. Meie valitsus ja armee andis ühtegi lasku tegemata võimu üle nõukogudele. Olin ülemjuhataja, kuid missugune oli see armee, mida ma pidin juhtima?J. Laidoner Sõjaväevarustus 1930
annaabi.ee 
