Pedagoogilise psühholoogia olemus
närvisüsteemi, st mällu. Need kogemused muudavad meie edasise tegevuse sihipärasemaks ja
annavad meile suurema kontrolli ümbritseva keskkonna üle. Evolutsiooniliselt on sellise protsessi
olemasolu seletatav elukeskonnale kohanemise vajadusega, st me konstrueerime ise oma
teadmised ümbritsevast maailmast, liites olemasolevatele kogemustele üha uusi. Enne
Piaget`teooria sündi ja praegugi seletab osa psühholooge laste arengut kui vormumist välise
keskkonna mõjul. Kõige selgemalt väljendavad seda arusaama biheiviorismi esindajad. Nende
käsitluse järgi suunavad ja kujundavad meie tegevust füüsilise meeldivuse ja ebameeldivuse
kogemused. Ni biheiviorism kui ka Piaget peavad inimeste vaimsete võimete kujunemise aluseks
praktilisest, sh füüsilist tegevust. Nende käsitluste erinevus on vaid selles, et Piaget`puhul peitub
aktiivsuse allikas inimeses endas, biheiviorismi puhul temats väljas.