Ilmar Laaban
34). Valevõtme ja luku püsiv sümbol on küll ühendavateks lülideks, kuid nende tähtsus
muutub igal sammul järjest tühisemaks ja kogu poeemi tähendus on mõttesööstu sujuvas
tõusus, mis haihtub olematusse. Pealekauba on irooniline luuletuse filosoofiline tähendus, mis
eitab metafüüsikat valevõtmete paljastamise ja laotuse luku eitamisega. (Aspel,1989)
Kiired mõttevälgatused, iroonia subtiilsus, autori ilmne vormivirtuooslikkus osutasid tugevale
intellektuaalsusele luulekogus. Ometi voolas see sama ilmselt ka instinktiivseist ja
sensuaalseist allikaist.
7
Omapärane on veel tsükkel ,,Väike eesti antoloogia", mis kirjutatud kuulsatest eesti
luuleklassikutest. Juhan Liivist on
Seitseteist ja sada neli...
Kõik on kadunud.
Ütle, väike kipsist veli,
annaabi.ee 
