Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa
filosoofiasse toodud vormi ja mateeria/sisu eristusele. Vorm aristootellikus tähenduses on
ükskõik millise oleva püsiv ja vermiv aspekt – see annab muutlikule sisule kuju. Vormi
täidavad vahelduvad sisud, see ise aga jääb neist muutlikest sisudest afitseerimatuks ja
muutumatuks. Vorm on üldine ja ajatu. Ajatul oli varasemas euroopalikus mõttetraditsioonis
olnud ajalisega võrreldes vaieldamatu kõrgem väärtus, samuti nagu ka vormival vormituga
võrreldes.
Vormi-sisu-eristus läbib tervet Kanti filosoofiat. Erinevalt Aristotelesest ei ole need tema
käsitluses aga mitte ontoloogilised mõisted, vaid kirjeldavad inimliku tunnetusvõime
struktuuri. Kant määratleb mõtlemist vormina meelelise sisu suhtes. See teeb võimalikuks nii
siduda mõtlemist tajuga (ja seega tõmmata pind jalge alt traditsiooniliselt ratsionalistlikult
metafüüsikalt), kui hoida ühtaegu mõtlemist meelelisusest sõltumatuna (ja sellega võimalda
annaabi.ee 
