Enn Põldroos
kontrollib maalija maalimist kui tõsist tööd, kusjuures samaaegselt juhib maalimine kui
protsess teda töö enese poolt, inspireerides kunstnikku mänglevalt ja kergelt uutele
kujundileidudele ja vormieksperimentidele.
Defineerides kunstis ennast alati maalijana, on Enn Põldroosi maalikunstniku karjäär
kulgenud algusest peale tunnustuse tähe all. Kunstiinstituudi lõpetamise järel pälvis ta peagi
1960. aastate algul tähelepanu ekspressiivse vormiuuendajana, ühiskonna elus ja kunstis
toimuvate murranguliste protsesside tunnetajana. Maneristlik dramatism, sürrealism,
abstraktsionism, popkunst, hüperrealism, fovistlik salongiportree on aidanud Põldroosil kokku
sulatada talle ainuomase maalilise kujutusviisi, mida võib tinglikult vaadelda modernismi
kontekstis. Alates 1970. aastatest süveneb Põldroosi töödes nii portreedes kui
figuraalkompositsioonides eneseirooniline ja groteski kalduv hoiak, mis nagu
annaabi.ee 
