Samuti imestatakse selle üle, kuidas saab Eestis valguse hulk aasta jooksul nii meeletult ühest äärmusest teise kõikuda, kuidas mets meie pinnasest üle poole katab ning kui rabarikas riik meil on. Essee on kirjutatud sõnakasutuse poolest küllaltki lihtsalt, kuid huvitavalt. Laused on pigem lühikesed ja kergestimõistetavad, võõrsõnu tekstis ei kohanud. Essee sisulise poole teevad kõrgetasemeliseks erinevad näited ja võrdlused muu maailma loodusega. Vormistusliku külje pealt on essee ülesehtitus selge ning mõistetav. Teemavalikuga pöörab autor tähelepanu sellele, millele me igapäevaselt ei mõtle. Ta justkui koputaks meie südametunnistusele, et me avaks silmad meid ümbristevale ja näeks ilu ka meie enda koduses looduses, mitte ei ihkaks vaid välismaiste loodusimede poole. Autor selgitab arusaadavalt oma mõtet Eesti looduse erilisuse kohta. Esseed oli hea lugeda. Nõustun autoriga, et eestlased ei väärtusta loodust enda ümber. Ikka
Piltlikult öeldes on pall läinud pankurite käest tarbijate kätte. Kindlasti mitte kõigil ei jätku külma närvi ja kainet mõistust, et vastu seista ahvatlustele, mis tahes tahtmata sunnivad meid laenu võtma. Kel on siinkohal pidurdamatu ambitsioon, see saab alati oma laenukoormuse nii suureks ajada, et lõpuks pole enam mingeid ressursse tagasimaksmiseks. Isikul on võimalus korraga kas või kolmest pangast endale krediidilimiit või mõni väikelaen küsida ning seda kõike vormistusliku tagatiseta. Loomulikult ei tohiks inimesed seda kurjasti kasutada ega ka iga panga ees oma eksisteerivaid kohustusi varjata. Statistika näitab, et tagasimaksmisega oldi mõned aastad tagasi korrektsemad kui praegu. Tuleks ignoreerida laenamist viimase piirini ja mõelda selle asemel säästmisele, kuid mitte ainult mõelda, vaid ka tegutseda. Pere peaks vaatama eelarvet sellise pilguga, mida tal on võimalik endale lubada ja mis on tegelikult hädavajalik.
annaabi.ee 
