V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Mulje oli samasugune, ainult seda
imelikum ja sügavam, et see Strassburgi kellatorn siin oli oma paar penikoormat kõrge ning
see oli midagi ennekuulmatut, kole suurt, mõõtmatut. Sellist ehitust polnud ühegi inimese
silm varem näinud -- see oli Paabeli torn. Majade korstnad, müüride sakid, katuste
nikerdatud viilud, augustiini kloostri tornitipp, NesleT torn, kõik need hiiglasuure
obeliskisilueti
tipud ja sakid suurendasid aina illusiooni, manades silmade ette fantastilise,
vormirikka skulptuuri detaile.
Selle viirastuse mõju all kujutles Claude, et ta näeb ilmsi põrgu kellatorni. Tuhanded tuled
sellel koledal kellatornil paistsid talle päratu suure põrgutule õhuaukudena. Hääled ja kumin,
mis sealt kostsid, tundusid kisana ja korisemisena. Tal hakkas hirm, ta pani kõrvad kinni, et
mitte midagi enam kuulda, pööras selja, et mitte midagi enam näha, ja läks suurte sammudega
sest õudsest viirastusest eemale.
Kuid viirastus oli tas eneses.
annaabi.ee 
