Marc Chagall - "Pariisi aastad"
maalikunstiga.
,,Mina isiklikult ei usu et teaduslikud eesmärgid teenivad kunsti eesmärke hästi.
Impressionism ja kubism on mulle võõrad. Mulle tundub, et kunst on ennekõike hingeolek."
Chagall'i tööd peegeldasid aina enam seda muret nähtava maailma ilu üle ning tema
lahtiütlemist ,,ajastust, mis laulab hümni tehnoloogiale ja jumaldab progressi". Maalid nagu
,,Aadam ja Eva" (,,Adam and Eve"), aastast 1912, mis siiamaani oma vormilahkava analüüsiga
võlgnevad kõik aistingule olulistest dünaamilistest vormidest kunstis, mis on tüüpilised vaid
lühikesele perioodile Chagall'i töödes. Varsti naasis ta ainitine vaade lapselikult naiivsele
maagilisele maailmale ning ta naasis oma otsingule asjade poolt räägitud saladuste järgi.
Lapsepõlve kogemused, mida Chagall oma visuaalses maailmas jutustab, on esitatud tema
päritolu traditsioonides nagu ka antiratsionaalsetes vene mõtlemise mustrites ja ranges vetos