Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Ta oli sõjajärgse poeemi silmapaistev
viljeleja. Tema loomingus ilmnesid žanri võimalused ja ajastuomased nõrkused, esmajoones sotsiaalsete probleemide
tendentslikult moonutav käsitlus ja Stalini kultus. Lüürilisemates eneseavaldustes alustas Smuul sõjaaegsete elamuste
värsistamist, hakkas aga varsti võimu nõuetele vastavalt kujutama inimteadvuse ja inimsuhete muutumist, endise
elusüsteemi ja kaasaja vastandlikkust, tööd ja rahu eest peetavat võitlust. Vormikvaliteetide suhtes muretu, mistõttu pääses
mõjule rahvaliku, konkreetse ja pildirikka luulekeelega ning sundimatu huumoriga. Rannaloodus ja merepildid on tema
luules eluvärskelt nähtud ja osa tema armastuslaule ei hooli 1940ndate esteetilistest arusaamadest.
Luulekogus „Mere ja taeva vahel“ ja pärast seda loodutes muutub ta kirjutusviis süngemaks, käsitlus indiviidikesksemaks,
hakkab sallima hellalt intiimseid või traagilisi toone
annaabi.ee 
