Jürgen Rooste
feministliku kiiksuga naine on siiski parem kui mees ja jumalikum. Rooste võrdub Renoir,
kel õrn tugevam sugu on eluallikas ja maailmanaba. Kordagi ei leia me vastassoo alandamist,
isegi ironiseerimist mitte, küll aga enda ja oma mehelike tungide naeruvääristamist. Prelüüdis
"Punasel toal" laseks luuletaja endale kuuli kuklasse, et naerda oma juhmi üllatusesegust
nägu, andes mõista, et meiegi ehk võtame asju liiga enesestmõistetavana ega üllatuks enne
surma. Vormigi ehk liialt oleme kiindunud. Kas Jürgen tegelikult feminist on, seda vaid
luuletuste põhjal raske hinnata. Päriselus tunnistab ta naiste võrdõiguslikkust kindlasti ning
paljud teoreetilisemad kirjatükid on naisõigusliku krutskiga.
Naisest teeb ta Jeesuse (lk. 24, 48). Raskem ja ilusam osa on kanda just lõpupoolses prelüüdis
"Ristil ja mehel". Ristiusuga mängib ta veel katkendis poeemist "Valgustajad", kus issameie
limusteilma kantud
annaabi.ee 
