sõjaretkest". 20. sajandi alguses oli ta Pariisis skulptor Auguste Rodini sekretäriks, Rilke reisis ka Põhja Aafrikas ja Hispaanias. Esimese maailmasõja puhkedes värvati ta sõjaväkke. 1919. aastast edasi elas ta peamiselt Pariisis ja Sveitsis. Looming Oma ajastule jäi Rilke mõnevõrra võõraks, hilissümbolismis paistis ta silma erilise filosoofilise enesessesüüvimisega. Ta ei lasknud end mõjutada avangardistlikest vormieksperimentidest. Tema küpsel luulel 1920ndate alguses pole eriti seost tollaste modernistlike moevooludega. Tema esimene mõjukas luulekogu ,,Tundide raamat" (1905) keskendus Jumalamaailma luuletaja vahekordade eritlusele, luuletused arenevad seal kahekõnes Jumala e. absoluudiga. Luuletaja tunneb siin end maailmana ja maailma loovuse printsiibina, jõudes koguni tõdemuseni, et Jumal ise on maailma looming, ilma maailma ja luuletajata kaotaks Jumal mõtte. Taoline mõtterõhuline luule oli omas ajastus
fragmentaarsus, suurte teeside puudumine. On kadunud austus akadeemilise kultuuri vastu, ei hoolita pühadustest ega ideaalidest Itaalia filosoofi ja semiootiku Umberto Eco (1932) "Roosi nimi" (1980) ühendatud ajaloolis-filosoofiline teema kriminaalromaani süzeega. Tsehhi kirjanik Milan Kundera (1929) on ühendanud poliitilise ja erootilise temaatika. Postmodernismis on kasutatud kollaazitehnikat ja keelemängu, kirjutatud paroodiaid, kuid samuti on paljud kirjanikud vormieksperimentidest loobunud ja pöördunud tagasi traditsioonilise jutustuslaadi juurde. Postmodernismi ajastu pole veel lõppenud. EESTI KIRJANDUS ARBUJAD Eesti luule ajaloo üks kõrghetki on 1930. aastate teine pool, kui kirjandusse tuli hulk andekaid noori lüürikuid, kes olid esimese põlvkonnana saanud emakeelse hariduse (Heiti Talvik, Betti Alver, Paul Viiding, Bernard Kangro, August Sang, Kersti Merilaas ja Uku Masing)
annaabi.ee 
