Tiit Lauk humanitaar
tähtsamaks ka üksiksolistid. Nii olid 1930. aastad ka suurte solistide ajajärk:
tenorsaksofonistid Coleman Hawkins ja Leon Chu Berry, altsaksofonistid Benny Carter ja
Johnny Hodges, pianist Teddy Wilson ja tõenäoliselt kuulsaim svingmuusik, “svingi kunin-
gas” klarnetist Benny Goodman.
Nagu eespool öeldud, on sving see vahend, mille abil saavutab džäss kõik selle, mis süva-
muusikas on saavutatud vormiarenduse tulemusena. Siit tuleneb ka üks põhjusi, miks džäss-
muusikud on vormi arendamise tagaplaanile jätnud. Teine oluline põhjus on aga selles, et
džässmuusikas ei improviseeri solist üksi, ka saateinstrumentide partiid pole üldjuhul lõplikult
välja kirjutatud (v.a bigbändid) ja kogu tervik valmib laval, publiku ees, suurel määral
ühisimprovisatsioonina. Solistil on siin teejuhi või giidi roll, kõik teised jälgivad teda ja
annaabi.ee 
