Nimetu
võitlus iseenda olemasolu eest annab kunstile alistuva toime. Kui inimene eemaldub sellest
maailmast, kaovad ka need mõisted, sest need tulenevad inimeselt, mitte looduselt kukuvad ära
igasugused arusaamad ilust ja kunstist. Edukus seisneb lihtsuses, täpsuses ning lühiduses.
Analoogilised reeglid kehtivad ka tänapäeva poliitikas ja kõiges selles, mida nimetatakse masside
poolt kunstiks. Ranciere on öelnud: ,,kunsti on määratletud aktiivse vormiandmisena passiivsele
materjalile ja rarhiaga, kus aktiivsed mõistuseinimesed valitsesid passiivseid materiaalseid
inimesi". Just massid on valmis alluma poliitilistele eesmärkidele, mis kujundab nende meelelist
raamistikku.
Nõukogude kunstis suutis kunst muutuda üsna üksluiseks ja samas ka ühtseks, mis seisnes ühtse
kunsti meetodi tarbimisega. See tõi traditsioonilise kultuuri hävingut ning isolatsioon maailma
kultuurist