Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon
konkreetseks juhuks vanduma kutsutud. Ainuüksi süüaluse ja vandeabiliste kinnitus,
isegi, kui nad ei tarvitsenud asjast midagi täpselt teada, et ta ei pannud kuritegu toime,
lahendas kohtuasja. Orjad ei saanud vande andmisel osaleda. Kõikides tõendivormide
juures oli kasutusel ka vastavad sõnalised vormelid, mida süüdistatav ja kaitsev pool
omavahel vahetasid. Selle lausumisel eksimine või juhuslik keelevääratus tõi kaasa
protsessi kaotamise, sest usuti, et ka vormelil ja sõnal on oma maagiline jõud. Ent
süüalused said palgata endale elukutslisi eestkõnelejaid, kes nende ees võisid vormeleid
lausuda. Kui esindaja keel vääratas, võis süüalune ise uuesti vormeli ära öelda.
Vaesematel isikutele see jõukohane ei olnud. Arhailise protsessi näiteid võib leida
keskülemsaksa värsseeposes Reinuvader Rebasest.
Ordaalid: Ehk jumalakohus, tuntud ka kui jumalaotsus. Algelemendid, õigemini neisse
annaabi.ee 
