Lastel oli selles teoses suur roll, näidati nende viletsust ning jõhkrust, mille oli ÉMILE ZOLA ,,SÖEKAEVURID" tinginud omapäi üleskasvamine ning vajadus olelusvõitluses Tegevuse koht ja aeg ellu jääda. 19. sajandi lõpp, Voreux' kaevandus, Prantsusmaa · Utoopiate probleem. Usun, et teosest tuleb välja ka seisukoht, Peategelase iseloomustus et kuigi sotsialistlikud vaated on üllad ja ühiskond, kus ,,kõik on Étienne Lantier Étienne oli noor masinist, kes tööotsingutel võrdsed", on parim asi, mida soovida, ei tööta see kunagi poolkogemata Voreux' kaevandustesse sattus
Lk. 298 Cahterine annab Etieneele kolaka Lk. 321 Etinee kirvega, Maigrat Lk. 322 Maigrat põgeneb Lk. 358 kaklus Etinee ja Chavali vahel Lk. 362 Mõrv, Jeanlin tapab sõduri Lk. 367-368 Chavali ja Catherine lõpp(sai aru, et armastus on läbi) Lk. 379 sõdurid, lasud, kirjeldus, streikijate vastu Lk. 391 Etinee mõtleb, kes oli süüdlane, kas tõesti tema Lk. 401 romantika Etienne ja Cathrine vahel Lk. 414 maavärin(vmt), algab katastroof Lk. 416 Voreux kaevandus vajus Lk. 417 ülemus on rahulik Lk. 429 Cecile surm Lk. 432 Cathrine üritab kaevandusest välja saada Lk. 434 kirjeldus, kuidas üritavad välja saada Lk. 435- läheb kogu värk edasi Lk. 440 Chavali surm Lk. 447 viimast korda Cathrine ja Etienne koos Lk. 448 surm Cathrineil Chaval, Cathrine ja Etienne Armukolmnurk (Lk 118)
suudab end ühiskonnast ja võibolla ka kogu olemasolust loomise hetkel väljapoole asetada, võib järeldada, et Jumal ei olegi veel surnud. Ta peitub kunstis. Rõhudes teadlikult inimeksistentsi probleemidele, pannakse ühiskond alateadlikult neid lahendama ning nii ongi elu saanud selle, millest tal puudus on Jumala koos lootuste ja iluga. Émile Zola on oma teoses "Söekaevurid" kujutanud inimlikku ja ühiskondlikku ärkamist. Peategelase seisund teose lõpus on lootustandev: Voreux' kaevandusest lahkumine sümboliseerib uut algust. Rasked töö ja elamistingimused, ebavõrdsus ühiskonnas, lähedaste inimeste kannatused kõik oli noormehelt võtnud usu inimväärsesse ellu. Just lootusest oli söekaevurite elus puudus ning seda suutis Zola sisendada ka 19. sajandi prantsuse töölisklassile, kes seda järgneval aastasajal tingimata vajas.