E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Keegi ei kostnud talle. Kauge kisa lõppes
pea ja sepa ümber valitses jälle hauavaikus.
13
Toomapäeva on eestlased vanast saadik õnnetuse päevaks pidanud. «Toomas» tähendab
mõnes köhas otsekohe surma ja hukatust, ja «Tooma
224
kange käsi» on katk. õlut ei julgetud sel päeval teha, sest et Toomast, see on surma, tõrde
kardeti minevat.
Vara hommikul tõmmati Viljandi lossi värav üles ja pikk rida regesid, viljakotid peal,
sõitis lossi õue. Voorivedaiad lõid silmanähtavalt koh-kuma, kui nad kõiki rüütleid ja
sõjamehi juba nii vara täies sõjaehtes väljas nägid olevat. Suurem hulk regesid oli veel värava
taga, kui viimane korraga maha lasti. Sõjamehed kargasid nüüd igast küljest voorivedajate
kallale; need jõudsid vaevalt ehmatuse pärast karjatada, kui nad juba tükkideks raiutud
olid. Nüüd hakati kottisid odadega läbi pistma. Mõnest kotist katsusid mehed välja ronida,