rõõmsat vilet, teades, et minu ees on lahti terve maailm. Selline umbejooksnud tänav on muidugi kurb vaatepilt, sest ikka tekitab meelehärmi, kui inimestelt on võetud priius ja nad peavad pikki tunde tillukeses kuudis sitsima, kuni kannikatele ilmuvad lamatised. Just samasuguste emotsioonide ajel kinkisid lahked vene eided tsaariajal külasid läbivatele sunnitööliste vooridele leiba: sööge, pojukesed, jumal on armuline! Hale oli ju vaadata suurt hulka ahelais mehi, kes valvurite range pilgu all teosammul mööda porist rada komberdasid. Ka ummikus istuvatele autojuhtidele võiks läbi autoakna midagi maitsvat suhu pista ja lohutada: kannata ära, tuvike, kord jõuad sinagi koju! Jah, aheldatud sunnitööline on nukker, kuid samas ka turvaline vaatepilt
lõigata ka viimast taandumisteed. Taandudes jõudsime lõpuks orgu, kus asetsevad mõned Ronneburg- Neuhoni majad. Siin peatusime, et süüa oma lõunasuppi. Vahid pandi välja ning heitsime pikali. Ent siis avati korraga oru pihta selja tagant ja tiibadelt väga tugev kuulipilduja- ja püssituli. Paanika oli kirjeldamatu. Aiad kisti maha ja voorikolonnid tormasid tuulena minema. Enamik viskas maha oma püssid ja järgnes vooridele, nii et kui astusime vastu vaenlasele, siis oli meid järele jäänud üsna vähe. Kui jõudsime välja Wesselshofi teele, nähti meid uuesti ning võeti tule alla kahest suurtükist. Meie voorid pääsesid õnnelikult. Ka meie jooksime, mis suutsime. Iga 25-30 meetri peal vihises paar granaati pea kohal. Viskusime kraavi, kuid järgmisel hetkel tormasime jälle edasi tahapoole." Meie suurtükitule mõjust annab üks Landeswehr'i ridades võidelnud vabatahtlik järgmise iseloomustuse:
annaabi.ee 
