Friedebert Tuglas
vastu. Kirjandusliku töö võimalusi on aga muidki. Kui ei õnnestunud luua novelle ja
romaane, kirjutas Tuglas reisiraamatudi, memuaare, uuris kultuuriluguja tegi
musttuhandet tööd kirjanduselu integreerijana, vanaduses viimistles oma teoseid
uustrükkideks.
Kirjanikuna oli Tuglas ennekõige novellist. Kuid ta viljeles kõrgel kunstitasemel ka
proosa pisizanre novelletti, marginaali, miniatuuri ja proosaluuletust.
Tuglase novellistika on voolulooliselt vaheldusrikas. Klassikalist "Hunti"(1903)
eristab muust sajandialguse külaproosast groteskielement, mis jäi ka edaspidi
Tuglasele iseloomulikuks. 1905. aasta revolutsioonilisest paatosest onn novelli
"Hingemaa" mõru sotsiaalkriitilisus kui ka kõrgromantiline poeem "Meri".
Viimane on läbi aegade kuulunud luule etlejate lemmikrepertuaari.
Noveliraamatutega "Kahekesi" (1908) ja "Õhtu taeas" (1913) ning romaaniga
"Felix Ormusson" (1915) läbis Tuglas impressionismi järgu ühes selle