"Anne Boleyni õnn ja hukk" - Robert Widl
Anne valetab
''Sest et sa, mu vilunud luiskaja, ei olegi üldse rase. Sa valetasid mulle...valetasid!''
hüüab ta valuliselt.
''Mu jumal, kui teatraalne!Valetasin... Sa olid minu kahe nurisünnituse pärast nii
pettunud!Ma tahtsin sulle luua illusiooni, et sind õnnelikuks teha.''
''Ilus õnn küll!Seebimull, mis lõhkes!''
''Sa oled põrunud.Täielikult põrunud!''
''Henry, ära riku mängu ära! Miks me peame ainult norutama ja unetult oma voodisd
siia-sinna vähkrema?''
13
''Anne, kas sina ka ei saa magada?''
''Niikaua, kui see hispaanlanna ja tema värdjas elus on, ei leia ma eales rahu.''
''Na on mõlemad raskelt haiged. Arstidele on see mõistatus. Justnagu paneks keegi
mõlemale iga päev pisut mürki toidu sisse.''
''Jah, see oleks parim, kui see nii oleks!'' hüüatab Anne kergendatult.
''Ja kui see nõnda on, mu armas, siis oled ehk viimaks sina selle taga ?''