A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Vaevalt oli möödunud pool tundi, kui.ilmusid tuttavad tundemärgid. Et ma aga
seekord olin joonud ainult pool klaasi, panin ma kauem vastu, ja selle asemel, et täiesti
uinuda, vajusin ma pooluima, mis mulle jättis küll ümbrusetaju, kuid röövis jõu ennast
kaitsta või põgeneda.
Lohistasin enese voodi juurde, et siit võtta ainsat kaitsjat, mis mulle oli jäänud -- mu
päästjat, nuga. Ma jõudsin aga ainult voodipäitsini ja kukkusin põlvili; mu käed
klammerdusid ümber voodisamba. Siis ma mõistsin, et olen kadunud.»
Felton läks õudselt kahvatuks ja kramplik värin läbistas kogu ta keha.
«Kõige kohutavam oli see,» jätkas mileedi moondunud häälega, nagu elaks ta veel
kord läbi selle koleda silmapilgu-hirmu, «et ma olin teadlik mind ähvardavast ohust. Hing
minu uinunud kehas valvas, ma nägin ja kuulsin. Tõsi küll, kõik see tundus nagu unes,
aga oli seda kohutavam.
Ma nägin, kuidas lamp tasakesi kõrgemale tõusis ja mu pimedusse jättis. Siis kuulsin
annaabi.ee 
