"voodigi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

» hüüdis mustlasneiu. «See on ühe väga ilusa ammulaskja nimi, kes oli jumal,» lisas Gringoire. «Jumal!» kordas mustlastüdruk ja ta hääles oli midagi unistavat ja kirglikku. Sel silmapilgul läks tal üks käevõru lahti ja kukkus maha. Gringoire kummardus ruttu, et seda üles tõsta. Kui ta püsti tõusis, olid tüdruk ja kits kadunud. Ta kuulis, kuidas riiv ette lükati. Väikest ust, mis nähtavasti naaberkambrisse viis, sai väljastpoolt kinni panna. «Kas ta mulle vähemalt voodigi jättis?» pomises meie filosoof endamisi. Ta kõndis väikeses kongis ringi. Ainus mööblitükk, mis magamiseks oleks kõlvanud, oli kaunis pikk puust kirst, mille kaas oli nikerdatud. Kui Gringoire sellel end välja sirutas, oli tal tunne nagu Mikromegasel *, kui see kogu oma pikkuses Alpidele magama heitis. 5 7 «Mis parata!» ütles ta end kuidagi magama seades. «Katsume läbi ajada. On aga imelik pulmaöö! Kahju! Ses laulatuses, kus kruus katki löödi, oli tõesti midagi lapselikku ja