Platoni õpetus hingest ja voorustest.
Kui nad jõuvadki taevavõlvile kisub nende
tähelepanu pidevalt endale halvast tõust hobune. Iseäranis siis, kui kaariku juht ei ole teda
piisavalt hästi talitsenud. Seetõttu jääb neil ülevaade ideede valdkonnast jumalatega võrreldes
katkendlikuks. Teistel surelikel hingedel osutub halb hobune aga sedavõrd mõjukaks, et
hingekaarik polegi täielikult juhitav ning selle sõidusuund kujuneb jõudude koosmõjus, mille
tekitavad kaks eri suunas tirivat hobust. Nii kulgeb kaariku sõit vonklevalt – kord tõuseb see
taevavõlvile, kord langeb jälle allapoole. Järelikult saab selline hing veel hoopis piiratuma
ülevaate ideedevaldkonnast. Kolmandate surelike hingede sõit aga ei küünigi ideede nägemiseni.
Hinged, mis sellise katkendliku ideedekaemuse tõttu vaid vaevaliselt tõusta jõuavad, langevad
lõpuks maa peale ja kehastuvad. Seejuures kehtib seadus, et kehastumine toimub inimese jaoks
seda paremini, mida enam vastav hing ideid nägi