Artur Alliksaar
ta saksa sõjaväkke ja teenis 1943-1944 Relva-SSis. Seal kirjutas ta oma esimesed luuletused:
,,Postimehes", ,,Koidulauluku mälestuseks". Edasine info puudub, kuid on teada, et peale sõda
kui sakslased olid Eestist lahkunud, jäi ta Eestimaale.
Pärast sõda põgenes ta metsa koos oma kahe sõbra Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega.
Elatus juhutöödest kuni ühel päeval, 1949, ta arreteeriti ja saadeti Narva vanglasse ja sealt
edasi juba Siberisse. 1958 Vologdast tuli ta salaja Tartusse ja asus tööle õlletehases,
ehitustöödel ja raudteel. Tartus elas boheemlase elu, ta oli sunnitud lugema oma luuletusi ette
,,Werneri" kohvikus, sest tal ei lubatud oma luulet avaldada. Tegeles tõlketöödega ning
avaldas neid oma abikaasa Linda Alamäe nime all. Maja kus Alliksaar oma perega elas põles
maha ja ta pidi elama muldpõrandaga kuuris. Lisaks sellele kiusati teda võimude poolt taga.
Abiks olid talle ainult sõbrad ja tuttavad
annaabi.ee 
