asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal. 7. Varasem luule helgetoonilisem ja romantiline „Simmanil“ 8. Luulekogud: „Palavik“ 1934 "Kammisseppade" kirjastuse väljaandel – (närviline, sünge, igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb koike läbi iroonia, eneseiroonia ja huumori prisma; ei puudu must huumor ja vollanali.) „Üle haudade“, „Sügis“, „Laip rannal“, „Pohmeluslikke mõlgutusi“, „Kohtupäev“ 1937 (maailma probleemid üldisemalt, taunib fasismi, kultuuriväärtuste hoidmine, Stiil on rahulik ja selge, ekspressionistlikud võtted taandunud. Tunded on tõsised ja traagilisedki ) „Poeet“, „Jõuluöös“,Pihtimus kilde“, „Lauliku hommis“,
Oma varasemates luuleproovides otsib Talvik veel terviklikku, stiiliühtset kujundit Tegemist oli 20. sajandi kahekümnendate aastatega, mil terves Euroopas valati oma maailmanägemus, ideed, emotsioonid ekspressionistlikku vormi. Seda püüab ka Talvik. “Palavikule” on iseloomulik igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb kõike läbi iroonia, eneseiroonia ja huumori prisma; ei puudu must huumor ja vollanali. Seda on hiljem põhjusega peetud üheks meie kaunimaks luuleraamatuks…" Esimeste värsside trükkimisest luulekoguni oli kulunud tervelt kümme aastat – tolle aja kohta ebatüüpiliselt pikk hoovõtuaeg. Talvik ise on vihjanud, et talle on rohkem rahuldust pakkunud loomine kui loodu laiale avalikkusele ilmutamine. Ja loomine ise on Talvikul kaootiline – kord valmib mitu luuletust järjest, siis pikka aega ei ühtki. Luulekogu "Kohtupäev" on eelmise koguga võrreldes suhteliselt uudne
majanduskriis oli vaevalt taganemas. Ometi peab ütlema, et Talvik äratas tähelepanu, et ta sellest peale oli vähemalt luuleharrastajate teadvuses, olgu need siis pooldajad või vastased..." Tiraaz müüdi kiiresti läbi. "Palavikule" on iseloomulik igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb koike läbi iroonia, eneseiroonia ja huumori prisma; ei puudu must huumor ja vollanali. 1934. aasta "Loomingu" 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel "Dies irae" (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega; samal aastal on kirjutatud ka "Jumalate hämaras" (ilmus "Loomingus" aasta lõpul). 1934 saab Talvikust Eesti Kirjanikkude Liidu liige. 1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat kokku 12 artiklit ja retsensiooni. Ta on erudeeritud ja peene maitsega nõudlik arvustaja, kes püüab mõista ja austada autori kavatsusi. 1937
annaabi.ee 
