Eesti uusaeg (1710-1900)
hulgas tuleb ka diferentseerimine vastavalt sellele, millise positsiooniga üks või teine
mees oli: taluperemehed, talukohtade rentnikud ja edasi mõisa sulased, talusulased ja
kõige viimasena popsid. Tähtsamaks kollektiivseks organiks on kogukonna koosolek,
kus valitakse selle kogukonna ametnikkond. Neid valla ametnikke tohivad valida
ainult taluperemehed. Teised, allapoole jäävad grupid annavad iga kümne mehe kohta
ühe esindaja. Vallavanem, tema abid, valla kohtumehed ja valla volimehed. Tänu
sellele, et valimiskord oli üles ehitatud pärisperemeestele, siis kõik need ametid
lähevad paratamatult peremeeste kätte, kuna neil on koosolekutel ülekaal. Valla
omavalitsusorganiks saab vallavolikogu, mille liikmete arv oli piiratud, vastavalt
sellele, kui palju liikmeid kogukonnas oli (8-24 mees volikogus). Vallavolikogus
pooled pärisperemehed ja pooled maata mehed. Vallavolikogul on ka oma esimees.