Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
(Heintalu 2006b:17). Jõgede funktsioon eristus allikate omast: tavaliselt ohverdati neile, et oma
tahtmist saada (Eisen 1996: 68).
Slaavlaste ja vanade eestlaste eelkristlikus mütoloogias oli jõgi hauataguse maailma lahutamatu
osa ning omapärane tee sellest ilmast surnute omasse, mis eraldas surnute maailma inimeste
62
On jäänud tühjaks sinust Maa...
42
omast. Näiteks, Volgorodski piirkonnas nimetati sellist veekogu ,,-"63 (
2002: 405).
Eesti esivanemate hingemaailma uurija A. Heintalu nimetab sellist jõge Toonjõeks, mis algab
Manalast, kinnijäänud hingede kohast. Toonjõe kaudu pääses hing sellest maailmast
teispoolsusse ja vastupidi. Tema teooria kohaselt on iga jõgi nii või teisiti ühendus Toonjõega.
Hinged liikunud öösiti, mistõttu õhtune ja öine üleminek oli elavate jaoks riskantne (Heintalu
2006b: 247)