H. Berlioz, G. Bizet
Berlioz eksperimenteeris julgelt orkestriga, kuhjates
kokku hiigelkoosseise kooridest, solistidest ja pillimeestest. Tema orkestristiili mõjuas Liszt,
kellega Berliozi sidus tihe sõprus. Berliozi kirjutatud orkestratsiooniõpik, mida hiljem
täiendas Strauss, pani aluse 20.saj orkestrikäsitlusele. Berliozi tähtsamate teoste hulgas on
programmilised sümfooniad ,,Fantastiline" (1830, 5osa), ,,Harold Itaalias"(Byroni-aineline,
vioola soolopartii loodud Paganinile), ,,Romeo ja Julia"(koori ja vokaalsolistidega), ooperid
,,Benevenuto Cellini", ,,Troojalased", ,,Beatrice ja Benedict", vokaalsümfoonilised
suurvormid-oratooriumid ,,Fausti needmine", ,, Kristuse lapsepõlv", ,,Reekviem", ,,Te Deum".
Berlioz ei kirjutanud üldse kammermuusikat.
Georges Bizet(1838-1875) on Prantsuse helilooja. Bizet isa, kes teenis leiba juuksuri ja
parukategijana, andis ka laulutunde ning tegeles oma lõbuks komponeerimisega. Ema oli
suurepärane pianist ja ema õde tunnustatud lauluõpetaja