"vokaalivastandusi" - 1 õppematerjal

Eesti keele ajalugu

 pearõhulises silbis võis eristada seitse kvalitatiivselt erinevat vokaalfoneemi (i, ü, u, e, o, ä, a), järgsilpides ainult kaks: i ja a  konsonandiga lõppesid pigem rõhulised kui rõhuta silbid. Need tõigad osutavad, et tegemist oli rõhurütmilise keelega, mida iseloomustas terav kontrast rõhuliste ja rõhuta silpide vahel. Järgsilpide häälduses polnud täpne artikulatsioon nii oluline. Keele edasisel arenemisel lisandus järgsilpidesse vokaalivastandusi, mis vähendas prosoodilist kontrasti pearõhulise silbi ja teiste silpide vahel. Hilise läänemeresoome algkeele lõpul olid järgsilpides võimalikud juba kõik needsamad vokaalid, mis pearõhulises silbiski. Seega, kaasrõhk oli muutunud lingvistiliselt oluliseks. Eesti keeles on suur erinevus rõhuliste ja rõhutute silpide hääldamises, mis avaldub selles, et rõhututel vokaalidel on kalduvus redutseeruda ja kaduda.