"vokaalistiku" - 1 õppematerjal

Eesti keele ajalugu

levinud velaarne vokaalharmoonia, mille puhul tagavokaalsete sõnade järgsilpides /e/ ja vadja keeles ka /o/ asemel ilmneb õ. Velaarne harmoonia on veelgi iseloomulik vadja ja idapoolse lõunaeesti hääldusele, nt vadja oonõ ’hoone’, punõn ’punun’, võru tulõ ’tule’, hõbõ ’hõbe.’  Tänapäeval ei esine vokaalide ees- ja tagapoolsuse harmooniat enam liivi keeles ega eesti kirjakeeles. Siiski on tegemist üsna hilise järgsilpide vokaalistiku lihtsustumisega, sest vähemal või rohkemal määral ilmneb vokaalharmooniat kogu eesti murdealal (vt Wiik 1988) ja sellest on piiratult näiteid ka salatsiliivi keelest (Pajusalu 2009a). Lõunaeesti tuumalal ja vadja keeles on vokaalharmoonia jäänud elujõuliseks. Vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles saab seletada keelte üldisema fonoloogilise ja morfoloogilise tüübi muutumisega