Richard Wagner
massistseenides ning kuningas Heinrichi ilmumisel. Kuigi vaskpillide rõhk on suur, ei ole see
iialgi robustne, alati suursugune, mahe ning vahetevahel ka pehme ning õrn. Puupuhkpillidel
kujutatakse näiteks Elsa vooruslikkust, puhtust ning ilu. Keelpille kasutab Wagner enamasti
stseenide loomises. Kogu stseeni õhkkond ning selle muutuvus tuleb peamiselt keelpillidest,
olgu siis pingeline torm või idülliline looduspilt. Soolod on antud peamiselt puhkpillide
kanda.
Wagneri vokaalikasutus on samuti äärmiselt iseloomulik. Tihedalt on massistseene, kuid
jagub ka palju intiimsemaid ansambleid ning sooloaariaid. Imekspandav oli just see, kuidas
“Lohengrini” puhul ei häirinud kordagi soprani- ning tenorihääle kiledus. Põhjuseks võis ka
olla konkreetsete lauljate meisterlikkus, kuid tundus, et Wagner on oma vokaalpartiid
vastavalt hääletämbrite parimatele omadustele kirja pannud. Kustumatu mulje jättis
“Lohengrini jutustus” III vaatuse lõpus.
annaabi.ee 
