Eesti sotsiolektide seisund
Tänapäevased õigehäälduse alused ja sellega seotud probleemsed kohad on Kraudi arvates
nt järgmised: selge väldete eristamine; klusiilide ja s hääldamine mittehelilistena;
hääldatakse s, mitte s; sõna algul on kaashäälikud ühekordsed; sõna alguses hääldatakse h,
mitte ch või vene h; v ei hääldata f; palataliseeruvad l, n, s, t/d pearõhulise silbi vokaali
järel, mitte tagapool ja mitte sõna alguses; diftongid hääldatakse diftongidena, mitte
pikkade vokaalidena (päev, mitte pääv). Lisaks toob ta välja hääldusprobleeme, mis
seostuvad eeskätt argisituatsioonide ja kiirkõnega: häälikud ei tohiks redutseeruda, kaduda
või madalduda. Õigehäälduse ideaalile lähim on Kraudi arvates tele- ja raadiodiktorite
hääldus, seda õpetatakse näitlejatele ja osalt kasutatakse ka avalike esinemiste õpetamises.
Kas me saame ka eesti keeles leida mingi territooriumi, mille hääldus oleks olnud aluseks
sellisele aktsendile
annaabi.ee 
