Giuseppe Verdi
lüürilispsühholoogilise ooperi omalaadne süntees.
Suur on orkestri dramaturgiline osatähtsus. Kui Verdi viiekümnendate aastate oopereis
domineeris vokaalne sfäär instrumentaalse üle, siis "Aidas" on need tasakaalus. Vahel kuulub
orkestrile koguni juhtiv osa. Orkestrile toetudes annab Verdi kangelastele ja tegevustikule
eredaid iseloomustusi ning imepäraseid värve. Üksikute instrumentide väljenduslikkusest saab
"Aida" peen orkestratsioon vokaalansamblilise diferentseerituse. Idamaise elemendi ja
itaaliapäraste intonatsioonide ühitamisest aga sünnivad sellised koloriitsed stseenid nagu Ra
poole pööratud palve Radamese väejuhiks pühitsemisel, preestrite unisoonne meloodia ooperi
III vaatusest, orkestrisissejuhatus ja Aida romanss samast vaatusest jpt.
"Aida" partituur on meloodiarikas mitte üksnes aariatesansamblites, vaid ka
deklamatsioonilis-kantileensetes retsitatiivides. Meenutagem Aida traagilist monoloogi sellele