Tõde ja Õigus II Terve tekst
ja varnast mütsi võttis, pöördus Elbe kõige viisakamal toonil tema poole:
,,Kuhu nii hilja, härra õpetaja?"
,,Pisut jalutama, värske õhu kätte kõndima, pea nagu uimane, terve päeva toas olnud," vastas
Voitinski tõsise, peaaegu pühaliku näoga ja läks, kuna Elbe ta viisakalt läbi koja saatis.
,,Katsusin järele: soru pahemal pool taskus," ütles Elbe tuppa tagasi tulles. Ja ruttu muretses ta
samasuguse pudeli ning täitis selle veega. Siis jäi ta Voitinskit ootama, kellele ta juba
välisuksele vastu läks, kus algas kohe lai jutt tehtud jalutuskäigust, ilmast, külmast,
taevatähtedest ja kes teab millest. Jutt oli nii huvitav ja kaasakiskuv, et peatas mehi kauemaks
külma ja pimedasse kotta ning hämarasse eestuppa kui see ehk harilikult tarvilik. Pealegi juhtus
nõnda et kui seisab üks, siis seisab ka teine, aga kui hakkab üks läbi ukse minema, siis tahab
ka teine sedasama teha, nii et tuleb tahes või tahtmata kokkupõrge ja trügimine