"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
Tõnu t ä h e n d a b nüüd midagi - jaa, juba nüüd, kus ta veel mõisa ega talugi ei taha osta. Tõnu sai
tähenduse sest päevast peale, mil teda uueks Kuruks ja uueks Mäekülaks hakati hüüdma.
Ka Maril läks hästi. Ta kais pidevalt linnas, tõi lastele kingitusi ja sai endale asju osta.
Ja rahul on kolmaski lepinguosaline.
Kes teda terasemalt märkaks tähele panna, leiaks, et ta nooreneb. Tema põsenahk lööb selguma, kui
mitte silenema, kõnd kaotab vohmaka õõtsuvuse, käed kepiga lahkuvad ristluult, vabale liikumisele andudes,
ja virgunud ning julgenenud silm näikse vanas vaateringis palju uut tabavat.
Kaheteistkümnes peatükk: Pealtnäha õnnelik Tõnu aga hakkab Mari arvates muutuma jälle väsinud
ja pahaseks meheks. Tõnule käib vastu, et Mari käib mõisniku juures ja palub tal mitte minna.
Nädalapäevad hiljem olid Kremeri-härral Särgverest külalised: kõik kolm õde ja vend Adalberg. Nad
annaabi.ee 
