Eesti talupojad Rootsi ja Vene ajal
mõisates oli ta juba vaba, ning talupoja olukord seega parem. Vene ajal toimus
mõisate restitutsioon, ehk need tagastati endisele omanikele. Seega oli see
umbes nagu pärisorjuse taaskehtestamine. Talupoeg oli jälle mõisniku omavoli
alluvuses. Kui alluvad enam aadli suuri nõudmisi ei kannatanud oli neil alati
võimalus oma härra peale kaevata. Seda nii Rootsi kui ka Vene ajal, kuigi mida
aeg edasi, seda väiksem võimalus oli neil sellega midagi head saavutada. Nii
juhtus näiteks Vohjna mõisa möldriga. Ta käis kaebamas, kuid selle eest saadeti
ta asumisele ja mõisnik mõisteti õigeks. Seosel sellega koostati ka Roseni
deklaratsioon. Kehtis kodukariõigus, see tähendab, et mõisnik võis ilma kohtu
otsuseta talupoega karistada. Vene võimud mõtlesid, et teevad ihunuhtluse
talupojale kergemaks ning panevad piitsa või vitsalöökide maksimumarvuks 30.
Sellega muutus asi ainult halvemaks, kuna Rootsi ajal oli see arv juba ammu
palju väiksem