Sissejuhatus vene kirjanduslukku II
Nikolai Nekrassov sündis 1821. aastal ohvitseri pojana. Tema isa oli oma alluvate suhtes
karm ja kasvatas ka nii oma lapsi. Seevastu ema oli hell ja hoolitsev. Nekrassov pidi isa tahtel
minema Peterburi sõjaväekooli, kuid astus isa keelust üle ning tahtis astuda ülikooli kirjandust
õppima. Isa jättis ta ilma igasugusest toetusest, mistõttu pidi noormees ise endal hinge sees
hoidma. Ülikooli ta sisse ei saanud, vaid käis kohal vabakuulajana. Ta kirjutas rahateenimiseks
vodeville, pilkelugusid. 1840. aastal andis ta välja oma esimese luulekogu ,,Unelmad ja
helid", millel aga menu ei olnud ja mille ta ise müügist korjas ning hävitas. Nekrassov tegi
igasuguseid töid, ta kannatas alatoitluse all ja pidi elama seal, kus juhtus. Peterburi teine elu
jättis temasse ning ta loomingusse igavese jälje. 1842. aastal kohtus Nekrassov Belinskiga ning
neist said sõbrad. Belinski soovitas N-l kirjutada lugu Peterburi raskest elust. Seda ta tegigi,