Sallivus, kui ühiskondlik väärtus
Tõrjumine välistab sallivuse ja vastastikuse heatahtliku suhtumise. Tõrjumine oli Eestile
iseloomulik 1990ndate algul, kus konfliktid rahvussuhete pinnal olid sagedased. See lopes
kusagil 1990ndate keskel. On olemas vahepealne sallivus viis, mida saab nimetada passiivseks
sallivuseks. Passiivne sallivus on tegelikult ükskõiksus: ma võin küll olla viisakas ja sõbralik,
kuid mulle ei lähe teine inimene, tema probleemid eriti korda.
Eestlased on praegu vljumas passiivse sallivuse faasist ja sisenemas kolmandasse,
teadliku sallivuse faasi. Teadlik sallivus eeldab, et ollakse informeeritud teistest rahvustest, on
isiklikud suhtlemiskogemused, osatakse prognoosida teise poole kitumist, tuntakse kaasa.
Minu arvates võivad kindlalt tunda end vaid need riigid, kus vastastikused halvustavad
stereotüübid, ohud ja hirmutunne on asendunud aktiivse suhtlemise ja lugupidamisega.