Saal ise oli huvitava kujunduse ja ilusate klaaslühtritega. Kõigepealt esitasid nad Hillar Kareva sonaadi number 2 "Värvilised vahtralehed" , mis ongi mõeldud altsaksofonile ja klaverile ning koosnes kolmest osast. Allegro assai (= tõtates,rutates ja kaunis), nagu nimigi ütleb, oli hästi tempokas, lõbus ning rõõmus. Larghetto molto tranquillo (=kaunis aeglaselt, palju, rahulikult) seevastu väga aeglane ja pigem kurb, kui helde. Viimasena esitasid nad Giocoso vivacissimo ning see kõlas tempokalt, väga elavalt ja rahulolematult . Järgmisena võisime kuulda Antonio Vivaldi kontserti ,mis koosnes samuti kolmest osast : Allegro, Largo, Presto. Allegro ja Presto olid kiired, ruttavad, largo aga aeglane . Pärast seda lahkus lavalt saksofonist Virgo Veldi ning Holger Marjamaa mängis üksinda klaveril Frederic Chopini f-molli ballaadi nr 4, mis oli hästi pikk , kuid seda oli hea kuulata. Eelviimasena esitasid nad jälle kahekesti J
aastal 1996 võitis ta esimese preemia ja publikupreemia Eesti noorte interpreetide konkursil ,,Con Brio". Ta on töötanud saksofoniõpetajana Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Sibeliuse Gümnaasiumis Helsingis. Alates aastast 1999 on ta saksofonikvarteti Saxest liige ja muusikaline juhendaja, Saxest oli varem tuntud kui Sax Quatuor. Esitlusele tulid H. Kareva sonaat nr. 2 ,,Värvilised vahtralehed" Allegro assai- Larghetto molto tranquillo-Giocoso vivacissimo, A. Vivaldi kontsert Allegro-Largo- Presto, F. Chopini ballaad f-moll nr. 4, J. Massenete La Folia ja Meditatsioon. Kontserdil esitatud muusika ei kuulunud kindlalt minu igapäevase muusika valiku hulka, kuid hea oli vahelduseks kuulata midagi selle sarnast. Kahjuks pole ma ise suurem saksofoni muusika austaja ja ei oska seda eriti kommenteerida, kuid see, kuidas Holger Marjamaa klaverit mängis meeldis mulle väga. Võibolla muutis tema
Keelpillide mäng kõlas laineliselt, aga klaveril hüplevalt ja jõuliselt. Meloodia kordused ning selle osa lõpu poole muutus hoopis klaveril mäng voolavamaks ja keelpillidel hüplevamaks. Järgmine osa oli Andantino. Algas mezzofortes ning oli palju sarnasusi eelmise osaga. Edasi kiirenes ja valjenes, kuid ruttu muutus vaiksemaks tagasi. Keelpillid mängisid mezzopianos ning üles- alla. Klaver oli teravamalt. Peale Andantinot tuli viimane osa, milleks oli Vivacissimo. Kõige pealt alustas klaver kiires tempos ning natuke hiljem tulid sisse keelpillid, samuti kiires tempos. Järgnes lõik, kus keelpillid mängisid ainult hüplevas tempos. Kuulda oli, et tsello mängis selles osas soolot. Loo lõppedes kiirenes tempo veelgi ja lõppes järsult. Kuna ma pole ise suur klassikalise muusika armastaja, siis mulle see kontsert väga ei meeldinud. Esinejad mängisid küll väga hästi ja panid kogu oma hinge muusikasse, aga nende emotsioonid ei jõudnud minuni.
annaabi.ee 
