Orgaanilise keemia areng XIX sajandil
sajandil. Sel ajal väideti, et
anorgaanilisi aineid on võimalik valmistada laboratoorselt, kuid orgaanilisi mitte.
Orgaanilise keemiaga lähemalt tegelemisel ja tundma õppimisel, tekkis neli põhilist teooriat.
Üks neist oli Rootsi teadlase J. Berzeliuse oma. Berzelius väitis, et orgaanilisi aineid ei ole
võimalik laboratooriumis valmistada. Arvati, et orgaanilised ained saavad tekkida ainult
elusorganismidest ja seda salapärase elujõu nn vis vitatilis mõjul. 1828. aastal lükkas
Friedrich Wöhler selle arvamuse ümber, kui ta endalegi ootamatult pliitsüanaadi
kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. Teine teooria oli Wöhleri
radikaalide teooria, mis väitis, et kõik keemilised ained koosnevad elektronegatiivsetest ja
positiivsetest aatomitest ja nende ühenditest. Arvatakse, et kolmanda teooria, mis uskus, et
orgaaniliste ainete sarnasused seisnevad nende saamisviisides, omadustes ja koostises, rajas
C.Gerhard
annaabi.ee 
