Meditsiiniajaloo konspekt
teooriaga, mille kohaselt erinevad meeleorganid genereerinuksid erinevaid erutusi, st, mitte
tähtis pole erutuse vorm, vaid organ, kus see tekib (silmale mehhaanilist mitte valgusega
seotut mõju avaldades kujutab saavutatud efekt endast ikkagi nägemisimpulssi). 1843. aastal
näitas du Bois-Reymond, et elektriimpulss pole oluline mitte ainult lihaste töös, vaid ka
närviimpulsi edasikandmisel. Sellised näited iseloomustavad õhkkonda, kus senised
vitalistlikud kontseptsioonid taganema hakkasid.
H. v. Helmholtzi panus vitalismile surmahoobi andmisel seisnes selles, et ta sõnastas energia
jäävuse seaduse (mille kohaselt suletud süsteemi energia on ajas muutumatu, energia ei teki
ega hävine, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise või kanduda ühelt kehalt teisele).
Helmholtz mõõtis erutuse kiirust närvikoes ning tegeles nii nägemis- (leiutas oftalmoskoobi
ning püstitas silma akommodatsiooniteooria6) kui kuulmismeele füsioloogiaga
annaabi.ee 
