Orgaanilise keemia areng XIX sajandil
Orgaanilise keemia areng XIX sajandil
Kuni 19. saj. alguseni saadi orgaanilisi aineid (suhrut, tärklist, glütserooli, mitmesuguseid
happeid, rasvu jm.) taimsest või loomsest toorainest, seepärast arvati, et orgaanilised ühendid
saavad tekkida ainult elusorganismides. See õpetus on tuntud vitalismi (ladinakeelsetest
sõnadest vis vitalis elujõud) nime all. Vitalism pidurdas keemia arengut, kuna koosnes
valedest arvamustest. Ilma vitalismita võinuksid inimesed varem avastada orgaaniliste
ühendite erinevaid kasutusviise.
Esimeseks vastuväiteks vitalismile oli saksa keemiku F.Wöhleri avastus, kes
1828.aastal ammooniumtsöanaadi kuumutamisel sai uurea ehk karbamiidi (kusiaine).
Vitalismi pooldajad kaitsesid oma seisukohti, väites, et uurea on organismi heitprodukt.
Järgnevatel aastatel sünteesisid keemikuid aga uusi orgaanilisi ühendeid: rasva (M.Berthelot,
1854.a.), äädikhapet (H.Kolbe ja E.Frankland, 1848.a
annaabi.ee 
