Ent kõike seda teeb üks ja sama Vaim, jagades igaühele eriti, nõnda nagu tema tahab." (Pauluse 1. kiri korintlastele ptk 12 salmid 8-11). Oma annete üle võib kas uhkust tunda või neid häbeneda. Uhkust võib tunda näiteks see , kes tänu oma andele on elus kaugele jõudnud. Kuid isegi siis, kui oled juba eluredeli kõige ülemisel pulgal, võid sa sealt langeda kõige madalamale kõige ootamatumal hetkel. Hector Malot kirjeldab oma romaanis ,,Perekonnata" Remi ja tema isanda Vitalise rännakuid läbi Prantsusmaa. Kuni Vitalise surmani arvab Remi, et tema isand on lihtne koeratantsitaja, kuid pärast Vitalise surma tuleb avalikuks, et Vitalise tegelik nimi oli Carlo Balzani ja et ta on olnud kunagi väga kuulus laulja. Kuid ühel päeval kaotas ta järsku oma hääle. Nüüd, kuna ta ei suutnud olla enam lauljate kuningas, ei tahtnud ta vähendada oma kuulsust ja hakata esinema tema reputatsioonile mittevastavais teatreis. Sellepärast loobus ta Carlo Balzani
1808 aastal nimetas rootsi keemik Jakob Berzelius orgaanilisi aineid käsitleva valdkonna orgaaniliseks keemiaks. Ta andis välja õpiku, milles oli eraldi peatükk orgaanilise keemia kohta. Siiski polnud see peatükk midagi alustpanevat, sest autor oli vitalismi toetaja ja väitis kindlalt, et orgaanilisi aineid saab ainult organismidest. Ma arvan, et orgaanilise keemia väljakujunemist takistaski enim see, et oldi veendunud vis vitalise olemasolus, ilma et selle kohta teaduslikke tõendeid esitatud või otsitud oleks. Revolutsioon toimus kakskümmend aastat hiljem, 1828. aastal kui Berliini Ülikooli professor Friedrich Wöhler, kes oli Berzeliuse suur sõber, endalegi ootamatult pliitsüaniidi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. See saavutus andis tugeva hoobi vitalismile, kuid seda inimestes kinnistunud seisukohta oli raske muuta. Alles 19. sajandi keskel lükati see
annaabi.ee 
