Peamised vulkaanidega seotud ohud on laavavoolud, vulkaaniline tuhk, lõõmpilved, mudavoolud, maalihked, vulkaaniline gaas, tsunamid ja kliimamuutus. Nende tagajärgedeks võivad olla materiaalne kahju hävitatud hoonete, infrastruktuuri ja põllumaa näol, nälg, veereostus, haiguste levik, uppumine, lämbumine jne. Kõige ohtlikumad on lõõmpilved ja mudavoolud. Lõõmpilved koosnevad tulikuuma gaasi ja tefra segust, mis kiirusega kuni 700km/h vulkaani nõlva mööda alla kihutab, hävitades oma teel kõike. Näide: 1902. aastal hävines lõõmpilves täielikult Martinique'i saare pealinn Saint-Pierre (umbes 30 000 inimesest jäi ellu vaid üks). Mudavoolud koosnevad peamiselt veest ning liiguvad mööda vulkaani nõlvu laskuvaid jõeorge. Näide: Tuntuim mudavooluga seotud õnnetus juhtus 1985. aastal Colombias (seal asuva vulkaani nimi on Nevado del Ruiz, mille tippu ja nõlvu katab lumi), kui mudavool hävitas täielikult vulkaanist 40 km kaugusel asunud Armero linna
Septembril 2011 avaldas ta ajalehes ,,Postimees" oma arvamusartikli sellel teemal. Palestiinat loetakse maailma suurimaks vanglaks ja seda ka põhjusel. Rahva südames on pesitsemas ohutunne, mis nõuab osavaid ellujäämisoskusi. Ometigi pole see 21. sajandile enam kohane: maailmas valitseb näiline rahu, Palestiina on USA kontrolli all kõik peaks korras olema! Ent ei ole; religioossed fanaatikud ei hooli inimseadustest, hävitades eravaldusi ja ehitades oma mõttetult suurel hulgal usukeskusi, riik on jagatud kolmeks tsooniks: A, B ja C on toimunud kihistumine, võimulolevad juhtfiguurid ei suuda tagada kindlustunnet isegi päise päeva ajal riik on hukule määratud. Ja mida teeb maailm? A) ignoreerib. B) vaatab tuimalt pealt. C) kisendab, kui kohutav on hetkeolukord, istudes ise ohutus distantsis, käed rüpes ehk siis sama, mis kaks eelmist valikuvarianti. See pole normaalne. Ent mida saaks muuta
20. sajandile. Ohvrite arvu ja purustuste poolest ületas see sõda mitu korda Esimese maailmasõja kaotused. Täpseid andmeid ajavahemikul 1939-1945 hukkunute kohta ei ole, mõnede ajaloolaste arvates sai ainuüksi Euroopas surma umbes 60 miljonit inimest, kusjuures kõige suuremaid kaotusi kandis NSV Liit ning seda mitte ainult sakslaste ja nende liitlaste käe läbi. Nõukogude Liidu juhid aitasid ise sellele kaasa, hävitades oma rahvast hukkamiste, surmalaagritesse saatmise ning ka oskamatu sõjalise juhtimisega. Näiteks läksid suured väeüksused rindel kindlasse surma ainuüksi sellepärast, et igasugune taganemine oli võrdsustatud reetmisega. Kui Esimeses maailmasõjas said surma peamiselt sõjaväelased, siis Teise maailmasõja ohvritest olid umbes pooled tsiviilisikud, kes hukkusid pommirünnakutes, surid nälga või keda hävitati plaanipäraselt (nagu näiteks juudid).
annaabi.ee 
