V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
» puhkepeatusel oleva ratsaväe
juures: kõik hulgused -- mehed, naised, lapsed -- ruttasid relvadega kolistades rüsinal
kõrtsist välja.
Kuu oli pilve taha kadunud. Imede Ou oli kottpime, ühtki tuld polnud kuskil näha, kuid
plats oli täis rahvast, mehi ja naisi, kes sosinal kõnelesid. Kostis häälte-suminat ja pimedas
võis näha, kuidas relvad läigatasid. Clopin astus suure kivi otsa.
«Rivistu, Argoo!» karjus ta. «Rivistu, Egiptus! Ri-vistu, Galilea!»
Pimeduses tekkis liikumine. Määratu rahvahulk hakkas ennast kolonnidesse korraldama.
Veidikese aja pärast kärgatas jällegi Argoo kuningas:
«Täielikku vaikust läbi Pariisi minnes! Parooliks olgu: «Noad välguvad!» Tunglad läita
alles Jumalaema kiriku juures. Edasi, marss!»
Kümme minutit hiljem pani ratsavalve ehmatades plagama, nähes seda pikka mustade
vaikivate inimeste rongkäiku, mis liikus alla Vahetajate silla poole läbi kõverate, Turgude
annaabi.ee 
