Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
võrestikule kinnitatud pügatud puud). Müüri võis asendada teinekord kõrge hekk (~2 m), vahel
lisaks ka kraav.
Aeda poolitas tihti peatelg, mis oli kujundatud varikäiguna või pergolana. See võis viia ka aiast
välja, olles palistatud puudereaga. Sellega ristuvad teljed - varikäigud või hekkidest ääristatud
teed - jagasid aia ruumilisteks osadeks. Peatelg võis lõppeda purskkaevu või grotiga (focal points
- fokaalpunktid). Selliseid pilgupüüdjaid telgjoone / vaadete (vistade) lõpus hakati rohkem ja
teadlikumalt kasutama 16. saj. lõpul (asetati sinna skulptuure) (Hellström 1997).
Kuid oli ka suuri aedu, kus telgsümmeetriat polnud, aia erinevad osad asetsesid lihtsalt
juhuslikult üksteise kõrval, sõltudes rohkem olemasolevast reljeefist. Mitmetes aedades rõhutati
kontrasti korrapärase kujundusega tasase aiaosa ning järsu metsaga kaetud puutumatu
mäenõlva vahel. Sellega tunnustati looduse metsikut ja kontrollimatut külge, mis äratas nii
annaabi.ee 
