Tõde ja Õigus II Terve tekst
ette, seisan seal ja vahin iseendale tardunud pilgul näkku; siis sulen silmad, ajan huuled torusse
-- sõbrannat suudlesin ma nõnda -- ja suudlen iseend peeglis. Külm peegliklaas toob judinad
kehale, niisukesed õudsed ja head, ning ma mõtlen: see külm oli minu enese otsaesine, surnul
on ka niisuke külm otsaesine; tähendab, mina olen surnu-külm, olen surnud. Ja ma ei julge
enam silmi avada, sest ma kardan näha iseend peeglis surnuna. Pöördun hirmunult kõrvale,
viskun käsikaudu sohvale, peidan pea padjusse ja ainult nõnda saan silmad uuesti lahti. Kui te
teaksite, misuke rõõm see on, üksi olla ja tunda, et alles elad, et olid just praegu surnud, aga
tõusid tervelt üles, surnust üles. Tädi ei saa sellest midagi aru. Kas teie saate?"
,,Mina saan," vastas Indrek.
,,Mis te saate sellest aru?" küsis Ramilda.
,,Öelda seda ei oska, ei saa, aga ma tunnen, et saan midagi aru," seletas Indrek.
,,Eks ole?" kinnitas Ramilda
annaabi.ee 
