E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
,Tarapita tema kannul. Ta oli kõikide usalduse võitnud.
V
Vana eremiit, keda rahvas Prohveti-Pärdiks kutsus -- tema päris nimi oli Bartholomäus ehk
Bartel Löwenklau -- istus oma koopa suu ees madalal puupingil, toetas selga vastu mäeseina
ning hoidis käed ristis põlve ümber. Tema vanad,
31
aga mitte tuhmid silmad vaatasid puulehtede liikumist, kui tasane tuuleõhk neid kiigutas.
Kord mühas äkiline kange hoog läbi metsa, oksad paindusid, lehed visklesid läbisegi, mõned
langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu
tuulehoog . . . Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed
kohendasid end rahus endisele paigale, nagu poleks midagi juhtunud. «Ühed langevad,
teised püsivad,» ümises vanamees, vanamees, iseeneses, «ei või ühesugune õigus maailmas
valitseda.
Üks kaob teeniata hädas ja teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab kui pea iseenese
annaabi.ee 
